Lunastus - страница 14

Шрифт
Интервал


Kui Jens seda märkavas eas esimesi kordi nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle võõras, kopsatas talle vastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle võõra mehe poolt midagi paha ei ähvardanud. Jens vahtis ainult – vahtis oma voodikese võrepulkade vahelt laia lapseliku uudishimuga, päriva imestusega, pilguga, mis näis küsivat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad nõnda teevad? Sest isa mõiste oli talle isiklikult tundmata, sest emal polnud ta kunagi meest näinud olevat – ühte ja sama meest, kes alati nende juures oleks elanud, nagu teised „isad”, teiste emade „mehed”. Ja need „mitmesugusedki” mehed – nad ei olnud ju mitte igal ööl nende juures, nad tulid kord, ja palju kordi ei tulnud nad mitte, nii et pisuke Jens viimase korra juba ära oli unustanud, kui uus kord kätte jõudis. Jens oli vahtides vait ja uinus vagusasti magamagi, kui lamp ära kustutati ja suigutav pimedus talle laugude peale heitis. Uinus magama, endamisi selle võõra nähtuse kallal nokitsedes, millest talle pärast tule kustutamist ainult veel lahtuv vari pähe jäi.

Kadedus tuli natuke hiljem – siis, kui Jensile ema ajutine kaotamine, ema jagamine võõra inimesega pikema kordumise läbi väljakujunenud asjaks, kindlaks mõisteks oli saanud, mille juures enam midagi uudist, midagi imestavat ega võõrastavat polnud. Jens seisis nüüd palja, labase tõe ees: sinu ema on praegu teise oma – selle võõra inimese oma, kes on tema juures sängis! See teadvus nõrgus kadedusest, kuumast, mürgisest armukadedusest, mis pani väikese Jensi ulguma, siputama, jalgu peksma, padjasse hammustama. Tal näis ettekavatsetud nõu olevat võõrast inimest, oma vaenlast, karjumisega minema peletada. Ta ei lasknud ennast maiuste ega meelitustega ära osta, ei ema löökide läbi ära hirmutada. Üks kui teine kasvatas ainult ta viha, löögid pikendasid ainult ta vastupidavuse, ta vihahoo kestust.

Aga mida ei tasanda ja ühtlusta harjumine! Nähtus, et ta vihatud sissetungijaist nutukisaga ometi lahti ei saanud, et nad tulid ja ikka jälle tulid, ja et see kisa ka ema kohta, kes nendega ühes nõus oli, täiesti mõjuta jäi – see nähtus nüris Jensi vastupanu aegamööda ära. Kadedusekuumus jahenes, vihakirg lõdvenes, järele jäi vinduv tigedus, tujukastrotslik, poolsalalik jonn. Sel hingeolul pani ta vahel vastu, vahel heitis alla – laskis enese kord ära petta, teinekord aga mitte, ja sagedasti sündis, et ta ise sai petjaks: ta võttis maiused ja vingus siiski. Korruptsioon oli oma kohuse täitnud. See tige jonn jäi talle aga seda kestvamalt hinge pesitsema, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, aitas madu toita. Kõige valusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii valus, nii vihatud, kui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle vastu ta võitles oma vägistatud õiguste eest.