Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päeval kuuldavale, kui ema talle öise üleannetuse eest manitsevaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terve hommiku valutas, alustas sellest hoolimata emaga kräbedat vaidlust.
„Aga Holgeri isa on ka surnud, aga tema emal ei käi külalisi –”
„Kust sa seda tead?”
„Ma küsisin Holgeri käest.”
Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.
„Kas ta rohkem teenib kui sina?”
„Ei, aga ta saab raha ka kuninga käest.”
„Kuninga käest? Kas siis kuningas käib tema juures magamas?”
„Ei. Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”
„Kas minu isa ei teeninud kuningat?”
„Teenis küll, aga väga vähe aega – ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”
„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab, kuid tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”
„Ma ei tea, Jens,” – ema hõõrus kihelevat otsa-esist – „nad ei anna –”
„Kas sa oled nende käest küsinud?”
„Jaa – ei –”
„Siis küsi ometi! Aga ära too neid siia! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen –” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede vahelt kuuldus siiski veel: „– sind ja mind litsiks –”, mispeale ema ta nilbe suu oma pakitseva rinna vastu tummaks muljus.
„Ma tean, Jens, et nad ei anna, – ma tean seda kindlasti … Sina aga – sa peaksid rahul olema ja vait … Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt …”
Jensine hääles oli midagi, mis pani poisikese kuulatama. Oma pead tema käte vahelt vabastades vaatas Jens emale uurivalt silma ja küsis tooniga, millest iga võitlusehimu oli kadunud:
„Kuidas pean ma siis olema?”
Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.
Nende vahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas öösisi rahatoojaid kui paratamatut halbust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri vastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema seevastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel või teisel kombel väljakannatamatuks võiksid saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.
Ja nõnda elati endist viisi edasi.
Vägevam kui kõik vastikused ja õudsused, vägevam kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutaalne teadvus: sa tahad süüa ja oma ihu katta – sa tahad elada! –