„Poisu, vaene poisu … kas jälle nutt varaks?”
Suu, mis seda madala, tugeva mehehäälega ütleb, lõikub ilmatu pika kitsa praona näost läbi, mille pind ja karv küpsetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ülemisest osast välguvad kaks voldikeste vahele peidetud silma karusel lahkusel lõdiseva „poisu” peale maha.
Kuna Jens lepitatult veel paar lõpunuuksatust teeb, seab Peterseni vanaema kohvitassi ujuva saiakesega toolile ja ulatab käe Jensi pükste järele voodi otslaual. Eide käte vahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ühtelugu: „Soo – sooo – sooo!” ja paneb nööbid pikalise pusimisega kinni. Õudse tundega vaatab Jens nüüd järgnevale paratamatule hirmusündmusele vastu. Vanaema kastab suure pesukäsna külma vette ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi nägu ja kaela nühkima. Seejuures siunab ta küll väga õiglaselt lutikaraipeid, kes poisu ihu on kublale hammustanud, aga või see suudab Jensi rasket kannatamist tasuda, millele ta puristades ja küünistades vastu võitleb. Kuid igal hädal on viimaks lõpp. On Jens ka kuue selga ja jalatsid jalga saanud, võib ta kohvile asuda, mis vaheaegu üsna külmaks on läinud. Vanaema aga komberdab lahkesti podisedes uksest välja. Tänaseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. Nüüd algab väikese Jensi iseseisvus. See kestab lõunani, mil tuleb ema, ja siis õhtuni, mil jälle tuleb ema. Kui Peterseni-eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka vahel silma pisukese hulguse peale; enamasti pole tal aga mahti, sest ennelõuna kulub äri, pärastlõuna aga jooksva ravimise peale.
Vanaeide kannul astub, kui tal aega, vahel ka vanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Vaest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust ja kukub nagu kägu. Ei ta jäta enne kukkumist, kui Jens talle pisarate tagant korraks vastu naeratab. See lõbus vanamees kannab alati, suvel ja talvel, pikka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igakarvalistest suurtest ja väikestest lappidest. Et ta jäme kael on liiga lühike ja täiesti kange, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, vaid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuvad tal kõrvuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle vahega, et nad pole nii punased. Tema kepp on jämedam ja okslikum kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelevedamine, et väike Jens naudib haruldast huvi, kui ta mõlemat teineteise taga või kõrval näeb kõndivat.