“Või nii? Imelik! Siit läheb tee Viiratsisse. Aga üsna meie välja tagant läbi. Kas seal ka jälgi oli?”
“Ei. Seal on kõva kare. Sinna ei jää mingit jälge järele. Edasi tuleb männik, ka sealt ei saa aru.”
Talitaja jäi sügavasti mõtlema.
“See on imelik, kaob kui maa alla. Aga hea küll, ma teen, mis võimalik. Aga sul on ometi janu? Meil on värske õlu.”
Värske, kobrutav õlu ja trööst mõjusid niikaugele, et inimese nukker tuju nõdrenes ja julgustamise läbi lootus südames võimsalt tõstis pead. Lahkudes surus see tubli mees veel südamlikult kätt, vaatas ainiti silma ja ütles:
“Sa said suure kahju?”
“Taevas – ma ei tea, mis peale hakata. Jõudu ei jatku uue hobuse ostmiseks ja ühega ma kuidagi läbi ei saa.”
Siis pistis ta käe tasku, võttis sealt rahakoti, ja viierublalist hädalisele pihku surudes lausus ta:
“See ei ole ju suur abi, aga jätkub veidike ostmisekuludeks.”
Ja see headus ja südamlikkus mõjusid nii, nagu ei olekski hobust varastatud.
Pärast otsiti, aeti taga ja lõpuks tehti ülemuse jaoks protokoll. Viimane luges selle läbi, vihastas ja viskas siis südametäiega teiste hulka, kuhu ta ka jäigi.
Metstaguse külast kolm versta eemal, seal, kus seljandik kangekaelselt sohu tungib, oli Võhma Jaagu vabadikumaja.
Juba Jaagu isa oli siin oma eluaja üles kaapinud rebaseliiva kanarbiku alt, poeg oli seda jatkanud, aga pisukene oli siiski see samm, mis oli suudetud astuda selle pika aja vältel. Seesama vilets eluhoone, mis kiiremalt oskas laguneda, kui teda jõuti parandada, ja need põllulapikesed kivikangrute vahel olid visad venima laiemaks ja pikemaks. Kevadet algas Jaak ikka uue usu ja lootusega, aga kui päike jaanipäeva ümber paar nädalat kuumasti paistis, siis korjas Jaak oma põldudelt harvu kõrsi mõningate kergete teradega. Ainult üks aeg oli Võhma ümber uhke ja ilus, nimelt hilja sügisel, kui kanarbik seisis üleni roosades õites, kuid ka see ei suutnud kuigi palju lepitada.
Конец ознакомительного фрагмента.