Vaimu valdavate mõtete peale vaatamata tundsin ometi, kuidas uneuim mööda luid-konte laiali valgus, ja et kiusatusest vabaneda, raputasin endast joovastavad elamused ning andusin täie innuga sõbralt laenatud prantsuse romaani lugemisele, mis pidi olema paremaks vastukihvtiks igasugusele unele kui kangeimgi moka kohv. Seadsin enda mõnusalt laua äärde toolile ja unustasin hiljutised õrnad unistused ning ka õudsed kuulujutud vana lossi kohta, kus praegu viibisin.
Läbi seina kostis õlgedel lamavate noortemeeste tume jutukõmin ja argselt tõusev üksik naer, mis aga varsti sumbus. Saal oli sedavõrd vaikne, et kui ma ise surnu ümber poleks kümmet noortmeest auvahiks seadnud, siis oleksin pidanud tahes või tahtmata arvama, et seal pole kedagi või seal on ainult korjus oma puusärgis, millel kaan kõvasti peal.
Ei tea, kui kaua ma nõnda endamisi selles mõnusas soojuses ja vaikuses lugesin, aga korraga näis mulle, nagu kostaks saali poolt kerge kahin – midagi kümnete kergete jalgade astumise taolist. Katkestasin lugemise ja kuulasin kikkis kõrvul. Oli, nagu kostaks vaikne sosin hulgalt õrnult huulilt.
Asi tundus mulle kahtlasena. Ega ometi minu käsutada antud auvahid, noored kirjanduse- ja kunstijüngrid polnud jõudnud ümberkaudsete kergemeeliste tütarlastega kokku rääkida, et nad õhtul, kui kõik vaikseks jäänud, saali surnu juurde ilmuksid? Mõtlesid need noored arutud inimesed selle aupaiga muuta alatuks lõbukohaks, lootes, et mina ehk unustan oma peale võetud kohused?
Ma ei läbenud enam laua äärde istuma jääda, vaid tõusin vaikselt ja ilma mürata toolilt – kogemata puutusin siiski tassi ja tühja veeklaasi, mis vaevalt kuuldavalt kõlises – ning hiilisin kikivarvul ukse juurde, mis saali viis, et läbi lukuaugu piiluda. Kuna aga võti ees oli ja vaatamise võimatuks tegi, siis pöörasin teda ettevaatlikult lukuaugus ja tõmbasin ta pikkamisi eest ära. Nüüd oli vähemalt teisele silmale tee vaatamiseks vaba ja seda võimalust tarvitasin viibimata. Aga ma võin puhtsüdamliselt igaühele soovitada, et ta kunagi läbi ühegi lukuaugu ei katsuks vaadata, mitte kunagi, sest muidu võib tema käsi niisama käia kui minulgi sel valveööl.
Vaevalt sain pilgu saali heita, kui tundsin, kuidas kogu mu keha värisema lõi, ja viimast jõudu kokku võttes suutsin vaevalt enda lähemale toolile nihutada, kuhu langesin peaaegu meeletuna.