Praegu küll ei olnud see weel sündinud, sest kui hobune minema aeti, lonkas ta ikka. Aga aegapidi wõis küll lonkamine lõppeda.
Kaldast ülesse saades rääkisiwad Toots ja Mats, mis lugu neil surnutega olla, ja palusiwad munkasid neid matma tulla. Need läksiwad tõrkumata, lugesiwad surnute pääle oma ladina salmisid, piserdasiwad neid oma pühitsetud weega jne. Lõpeks andsiwad nad mõlemile meestele tähed, et nende surnud õige õndsaks, tegewa usu seaduse järele olla maetud ja et nad neid jälle wõida hauda panna. Kui neid selle asja pärast weel peaks tülitada tahetama, siis tulla neil munkade tähte näidata.
Mehed oliwad rõõmsad. Iseäranis armas oli neile see, et matjad raha ei küsinud. Kohe paniwad nad surnud nende rahupaika tagasi ja hakkasiwad hauda kinni ajama. Seniks läksiwad mungad kiriku juure preestrile ütlema, et nad need ja need surnud olla ära matnud. Wististe ei üteldud sääl neile selle eest hääd sõna, sest mehed haua juures kuulsiwad kiriku poolt kui sajatawaid hääli.
Kui mungad hobuse juure tagasi tulnud, palus Toots neid ka oma kodu tulla. Tema naene olla sääl raske haige ja igatseda pihtijat. Mungad läksiwad sinnagi hää meelega ja natukese ajaga oli see tee käidud. Tootsi elukoht oli kiriku lähidal.
Mustad wennad wõtsiwad oma pihtitooli ja kannetawa altari rataste päält maha, wiisiwad sisse ja seadsiwad korralikult üles. Siin oli haige maas ja oigas; weike tütarlaps istus ta ees ja waatas kurwalt ta pääle. Mungad saatsiwad kõik siit wälja, ka lapsukesegi, kes umbes kuue seitsme aastane wõis olla; sest pattude tunnistamist ei tohi keegi muu kuulda kui see, kellele neid tunnistatakse.
Haigel pidi wististe palju pattusid tunnistada olema, sest umbes tund aega läks ära, enne kui mungad teisi jälle sisse tulla lubasiwad. Hulk paksu paberit oli ülestunnistatud pattusid täis kirjutatud. Munk keeras paberi kokku, pani oma kloostri pitseriga kinni ja ütles Tootsile:
„Püha neitsi Maarja saab tema eest paluma ja Jumal saab kuulma. Ta on kahetsewa, rusutud südamega oma patud üles tunnistanud ja ma olen temale andeks andmist kuulutanud. Nüüd anname temale ka altari sakramenti. Ta hing on waewatud ja tahab kinnitust. Kurat on tema juures wägew olnud, aga Jumala Ema püha neitsi palwe on wägewam.”
„Kurat taganegu ära üle üheksa soo, üle üheksa järwe,” ütles Toots.