Teine munk luges:
„Ave Maria, plena gratia, dominus tecum, benedicte tu in rnulieribus.”
Toots katsus järele painutada, aga ei läinud. „Ei mu keel kanna,” wabandas ta ja soowis teist palwet ütelda. Munk ütles ka selle.
„Sancta Maria, dei genitricx, ora pro nobis veccatoribus.”
Toots kangutas ka selle kallal oma keelt, aga paremat ühtegi.
„Ütle neid oma keeles,” käskis munk.
„Terwitatud Maria, täis armu; Issand olgu sinuga, sa õnnistatud naeste seas!” luges Toots wõrinal.
„Teine,” käskis munk. Toots luges niisama.
„Püha Maria, Jumala sünnitaja, palu meie patuste eest!”
„Õiged mõlemad,” tähendas munk, „aga õpeta neid ka teistele ja oma weikesele tütrele.” Ise waatas ta teraselt lapsukese pääle, kes kurwal näol haige ema wiletsa sängi ees istus. „Mis armas laps! Sa pead teda hästi kaswatama. Temast peaks Maria õde, nonn, kaswatatama. Kas sa ei taha teda Tallinna nonnekloostrisse anda?”
„Mis mina tean, kallis, auulik wend,” wabandas Toots. „Ristiisa ise olla ikka lubanud tema eest hoolitseda, eks saab näha, mis ta teeb. Minust küll saa ühtegi. Ma ep tohi mõeldagi niisuguste asjade pääle.”
„Ah ristiisa olla lubanud?” küsis munk teraselt, aga tasa ja ise waatas haige poole. Ta tahtis tähele panna, kas see wahest unest üles pole ärkanud. „Sa tunned tema ristiisa?”
„Miks ep tunne,” kostis Toots, „olin paari aasta eest ise tema juures wahimeheks ja Ruuta oli lambatüdrukuks.”
„Armastas ta ka oma ristilast?”
„Mis mina waene, kallid herrad wennad, sellest tean ütelda. Enamaks ikka pidas, kui teist oma rahwa lapsi. Ega ta laita saks ole, mõnikord aga äkilise meelega.”
„Kas tal muid niisugusid ristilapsi weel peaks olema?”
„Eks ikka ole.”
„Enesel on tal ka wist lapsi?”
„On ikka.”
„Kui palju!”
„Üks poeg.”
„Käib ta ka kirikus?”
„Eks ikka käi.”
„Kudas su kena lapsukese nimi on?”
„Meie kutsume Madliks, aga mõisas taheti teist Madalleenaks kutsuda. Minu arust oleks see kui sõimunimi. Eks igaüks näe muidugi, et ta madal ja weike on, ta jo alles noor. Meie hüüame ikka Madliks. Madlike, tule siia, anna sakste käele suud.”
Madlike tuli ja andis. Mõlemad mungad waatasiwad teraselt ta silma. Neile näitas Madlike iseäranis armas olema. Nad ei raatsinud pilku ta päält ära pöörata. „Wõi niisugune laps,” ütles teine kloostriwend. „Ja, ja, armas laps, sinul peaksiwad ilusamad päewad ees olema, kui selles majas neid leida on. Püha neitsi wõtku sind oma hoole alla.”