Kuskil suures vallas elas vaene mees oma pojaga. Isa oli hea ehitustöö tundja, aga kui poeg nooreks meheks kasvas, saadi pea aru, et ta ehitustööde peale isast veel palju osavam oli. Ta võis iga töö peaaegu karva pealt ära hinnata, oskas ilma pikema eelrehnukita ära ütelda, kui palju sinna juurde materjali, kui palju päevi jne. ära läheb. Ühe sõnaga, igaüks, kes temaga seltsis tööl oli, sai aru, et tal selle asja peale väga head anded on.
Meister, kelle all ta teenis, suri ära ja noormees jäi nõnda vabaks. Keegi jõukas inimene usaldas teda, laenas talle taha ja ta võttis oma käe peal ehituse ette.
See läks väga hästi korda, tõi talle kiitust ja kasu tublisti. Seega oli siis nüüd tee lahti.
Sel ajal läksin ma tema juurde teenistusse.
Ta oli hea südamega inimene ja kui sa töö juures juhtusid kas sitika katki astuma, siis pidas ta sulle selle üle pika manitsusekõne. Kui jutt ühest või teisest pahast asjast tuli, siis avaldas ta selle kohta oma põlgust.
Sellel aastal, kui ma tema juurde teenistusse astusin, ehitas ta Vahuvere veskit. See veski oli kevade varakult ära põlenud ja nüüd tehti uus hästi suurem ja toredam kui vana.
Kui veski juba valmis oli, sõnas ta ühel päeval minule: “Oleks niisuguseid ehitusi enam, siis ikka võiks juba midagi ära teenida.”
Sellelsamal sügisel olid meie pool mitmed tulekahjud. Kaks talu põlesid maha, peale selle veel pood. Inimesed olid päriselt hirmu sees, sest jutt käis tõenäol ringi, et need tulekahjud olla kõik kurja käe töö. Poes hakanud tuli poe tagant kuurist, tuule pealt, ja teatavasti ei olla seal millalgi tulega sees käidud. Teisel talul olnud rehed ammugi pekstud, tuli pääsenud reialtse otsast, ikkagi tuule pealt, lahti ja terve varandus ühes loomadega sai tuleroaks. Teine talu läks toa tagant põlema, ja leek võttis nii suure hooga võimust, et inimesed särgal välja said. Kuid vana ema ja peremehe kõige noorem poeg, kes toa taga kambris magasid, ei pääsenud mitte välja ja nad põlesid ära. Kõik need põlemised olid kesköö ümber.
Inimestel ei olnud esiotsa muud juttu, kui kõneldi aina põlemistest. Arvati siia-sinna, uuriti, kahtlustati, aga kedagi ei võidud süüdlaseks tunnistada.
Järgmisel suvel oli meil palju tööd, sest minu peremees kauples kõikide nende majade ehitused, mis olid maha põlenud, enda kätte. Ta ostis kroonu metsast platsikaupa puid, mis sellel ajal kaunisti odavad olid, ja pea olid uued ehitused, palju paremad kui endised, vanade kohtade peal.