Nõnda oli Liisi.
Oma seisusliku ja perekondliku oleku poolest oli Liisi Eesti rannal seisva mõisa pärishärra noorem tütar. Tema vanem õde, 18-aastane Auguste, õhkas juba salamahti tundmatu peigmehe järele, vanem vend Oskar õppis Peterburis kohtuteadust, nooremal vennal, 9-aastasel Eedil, ei olnud esiotsa muud tähtsust, kui et ta Liisi seltsis väsimata pükse lõhkus.
Maantee poolt kostis aisakella kõlin ja koerte haukumine. Lai postisaan sõitis sohinal õueväravast sisse. Saanis istusid kaks noort meesterahvast, ühel sinise, teisel punase äärega müts peas. Liisi oli esimene, kes toast välja tõttas ja sinise mütsiga noormehest kinni haaras, kui see vaevalt ühe jalaga saanist väljas oli.
«Tere, Oskar!»
«Tere, vana Liisi!»
Vend võttis õe kaissu ja hakkas teda põhjalikult musutama.
«Kas see punamüts ongi –?» sosistas Liisi kahe musu vahel.
«Sinu lubatud peigmees,» täiendas Oskar niisamuti, «kuid ma näen sinu tormilisest viisist, et sa tema vääriline ei ole.»
Liisi tõstis pilgu ja märkas, et «punamütsi» mustad silmad imestavalt tema näo peal viibisid. Väike neiu punastas kõrvuni ja lõi silmad maha. Seni oli terve perekond trepi peale astunud. Oskar seadis oma seltsimehe kõigile ette:
«Kaitseväe ohvitser Henning, minu kallim sõber; palun teda armastusega vastu võtta.»
Henning teretas viisakalt. See oli igapidi kena noormees, pikk ja sirge, peenikese näo, mustade vurrude ja julge sõjamehe-pilguga. Liisi silmitses teda salamahti igast küljest ja tegi, kui teretamise järg tema kätte jõudis, kõige sügavama kniksu, mida ta iganes teinud. Ja kui kõik teised uksest sisse olid läinud, sasis Liisi väikese Eedi ümbert kinni, keerutas teda paar korda ringi ja hüüdis:
«Kuule, poiss, kuule, poiss!»
«Jäta mind rahule!» kostis Eedi vastu rabeldes, sest tal oli suur igatsus ohvitserile järele lipata ja tema mundrit ja mõõka silmitseda. Liisi hoidis ta kraest kinni.
«Seda ütlen ma sulle, Eedi, et sa minuga nüüd mitte enam nii palju koerust ei tohi teha. Tema ei salli seda.»
«Kes ei salli?»
«Noh, see – punamüts.»
«Ohoo, mina teda ei karda!» uhkustas Eedi.
«Sina pead teda kartma, sest tema on minu peigmees.»
Liisi vapustas venda veel korra tublisti ja laskis ta siis lipata.
Mõisas algas nüüd päris pühade-elu. Iga päev käidi jalutamas ja lusti sõitmas, õhtutel viideti muusikaga ja mitmesuguste mängudega aega, nagu see rikka maja kohane on. Henning ilmutas ennast kui peenesti haritud meest, kelle sees imelik külgetõmbamise ja eestvedamise vägi elas. Esimesest päevast saadik sai ta kõige mõisarahva meelest armsaks ja omaseks. Ta oskas nalja heita ja lõbusasti jutustada, mängis Augustega klaverit, Liisiga palli, Eediga ratsahobust ja oli iga tähtsa ettevõtmise juures ninameheks. Ilma et ta iganes käskivalt oleks üles astunud, heitsid kõik end priitahtlikult tema käsu alla ja olid rõõmsad, kui tema vähemat näpunäidet täita võisid.