Starling tungis nii järsult tuppa, et Kettle üllatusest karjatas. Starling tuiskas temast mööda, raputades mütsilt ja keebilt lund. Ta heitis Narrile võiduka pilgu. Narr vaid noogutas talle südamlikult, nagu oleks teda oodanud. Sõnagi lausumata pöördus ta oma nikerdustöö juurde tagasi. Eredad vihatulukesed Starlingi silmis lõid tulisemalt leegitsema ja ma tajusin, et ta on millegagi väga rahul. Ta lõi ukse enda järel valju pauguga kinni ja tuhises minu juurde nagu kehastunud põhjatuul. Ta vajus mu voodi kõrvale ristijalu istuma. „Nõnda siis, Fitz. Mul on nii hea meel sind jälle näha. Kettle rääkis mulle, et sa oled viga saanud. Ma oleksin sind juba varem vaatama tulnud, kui mind poleks ukselt minema saadetud. Kuidas sa end täna tunned?”
Ma püüdsin keskenduda. Soovisin, et ta liiguks aeglasemalt ja räägiks vaiksemalt. „Siin on nii külm,” kaebasin piredalt. „Ja ma kaotasin oma kõrvarõnga ära.” Olin selle kaotuse just hommikul avastanud. See tegi mulle tuska. Ma ei suutnud meenutada, miks see nii tähtis oli, aga meel ei lasknud sel minna. Juba paljas mõte sellest tegi peavalu hullemaks.
Starling võttis käpikud käest. Üks käsi oli endiselt sidemeis. Ta katsus teisega mu laupa. Käsi oli õnnistavalt külm. Veider, et külm võis tunduda nii mõnus. „Ta on üleni kuum!” süüdistas Starling Narri. „Kas sul pole olnud taipu anda talle pajukooreteed?”
Narr hööveldas maha järjekordse puidukeeru. „Pott on sealsamas su põlve juures, kui sa pole seda ümber ajanud. Kui suudad sundida teda seda veel rohkem jooma, oled sa minust parem inimene.” Järgmine puidukeerd.
„See pole kuigi raske,” vastas Starling vaikse vastiku häälega. Ja siis lahkemalt mulle: „Su kõrvarõngas pole kadunud. Näed, see on siin, minu käes.” Ta tõi asjakese oma vööpaunast välja. Üks tilluke osa minust toimis piisavalt hästi, et märgata tema sooje, mägede stiilis rõivaid. Starlingi käed olid külmad ja veidi karedad, kui ta rõnga mulle uuesti kõrva pani. Ma leidsin küsimuse.
„Miks see sinu käes oli?”
„Ma palusin Kettle’il selle tuua,” tunnistas ta mulle keerutamata. „Kui Narr ei lasknud mind sinu juurde. Mul pidi olema mingi tunnismärk, miski, mis tõestaks Kettrickenile, et kõik see, mida ma talle rääkisin, on tõsi. Ma kohtusin temaga ning rääkisin nii tema kui ka ta nõuandjaga just nüüdsama, tänasel päeval.”