Narri huultele kerkis õõvastav naeratus. Enne, kui ta vastata jõudis, kostis terav kärisev heli. Läbi rasvatatud aknanaha suruti hall pea, milles välkus valgeid hambaid täis koon. Ülejäänud hunt tuli kohe selle järel ning ajas riiulitäie ürdipotte nende alla asetatud paari käsikirjarulli peale. Öösilm hüppas, nii et küüned puitpõrandal kidisesid, ja libises seisma minu ja kiiresti püsti karanud Chade’i vahel. Ta lõrises kõigi poole ümberringi. Ma tapan nad kõik sinu pärast, ütle ainult. Langetasin pea uuesti patjadele. Minu puhas, metsik hunt. Selliseks olin ma ta teinud. On see parem kui see, kelle Chade oli teinud minust?
Silmitsesin neid jälle. Chade seisis, nägu täiesti liikumatu. Kõigil ülejäänud nägudel oli veidi jahmatust, veidi kurbust, veidi pettumust, mille eest olin vastutav mina. Meeleheide ja palavik raputasid mind. „Andke andeks,” ütlesin nõrgalt. „Ma pole kunagi olnud see, kelleks te mind pidasite,” tunnistasin ma. „Mitte kunagi.”
Vaikus täitis ruumi. Tuli pragises korraks.
Surusin näo patja ja sulgesin silmad. Ütlesin sõnad, mida olin sunnitud ütlema. „Aga ma lähen ja leian Verity. Kuidagimoodi toon ma ta teile tagasi. Mitte sellepärast, et ma olen see, kelleks te mind peate,” lisasin aeglaselt pead tõstes. Nägin Chade’i näol süttimas lootust. „Vaid sellepärast, et mul pole valikut. Pole kunagi olnud.”
„Sa usud tõesti, et Verity on elus!” Kettrickeni häälest kostis meeletu, näljane lootus. Ta sööstis minu poole nagu ookeanimaru.
Noogutasin. „Jah,” suutsin siis kuuldavale tuua. „Jah, ma usun, et ta on elus. Ma olen teda tugevana endas tundnud.” Kettrickeni nägu oli nii lähedal, hiiglaslik mu silme ees. Pilgutasin silmi, kuid ei suutnud pilku fokuseerida.
„Miks ta pole siis tagasi tulnud? On ta eksinud? Vigastatud? Kas ta ei hooli siis neist, kelle maha jättis?” Kettrickeni küsimused rabisesid üksteise järel vastu mind nagu lingukivid.
„Ma arvan,” alustasin ma ega suutnud siis enam. Ei suutnud mõelda, ei suutnud rääkida. Sulgesin silmad. Kuulasin pikka vaikust. Öösilm niitsus ja urises siis sügavalt kurgupõhjast.
„Ehk peaksime kõik mõneks ajaks lahkuma,” söandas Starling kõhklevalt välja pakkuda. „Fitz ei ole selleks praegu võimeline.”
„Teie võite minna,” vastas Narr talle suureliselt. „Mina õnnetuseks siiski elan siin.”