Viie aasta eest, enne planeedi ülesehitustööde algust, kui kõigest oli puudus, oleksin ma neile pakkunud midagi toitvamat. Nüüd oli igale kodanikule tagatud piisav toit, kuid portsjonid polnud luksuslikud, pahatihti ka mitte isuäratavad.
Templi rohelises valguses püsis vaikus. Ülempreester ei ilmunud templi eluruume eraldavate vaheseinte vahelt nähtavale, nooremad preestrid aga tulid ja läksid. Leitnant Awn läks teisele korrusele, viskas särgi seljast ja istus Orsi stiilis padjale mõtisklema, tänavalt teda näha ei olnud. Ta keeldus (ehtsast) teest, mille ma talle viisin. Kandsin talle – ja Toreni Õiglusele – ühtlase voona üle kogu informatsiooni. „Ta oleks pidanud sellega ringkonnakohtuniku juurde minema,” ütles leitnant Awn pisut tüdinult – silmad suletud, pärastlõunased ettekanded silme ees – kodaniku kohta, kes vaidles kalastuslubade vastu. „See ei kuulu meie kompetentsi.”
Ma ei vastanud. Vastust polnud vaja ning seda ei oodatudki. Ta kiitis kiire sõrmeliigutusega heaks teate, mille ma ringkonnakohtunikule saatmiseks olin koostanud, siis aga avas viimase teate oma noorelt õelt. Leitnant Awn saatis osa oma palgast koju vanematele, kes kasutasid seda raha oma nooremale lapsele poeesiatundide ostmiseks. Luuletamine oli hinnatud, kultuurne saavutus. Ma ei osanud öelda, kas leitnant Awni õel oli selleks erilist annet, paljudel ei olnud, seejuures isegi kõige kõrgemate perekondade liikmetel. Ent tema tööd ja kirjad tegid leitnant Awnile rõõmu, aitasid kogunevaid änge leevendada.
Väljakul mänginud lapsed jooksid naerdes koju. Teismeline ohkas raskelt, nagu teismelised seda teevad, pillas kivikillu vette ja vaatas tekkinud laineid.
Need abistavad, kes ärkasid ainult annekteerimise ajaks, ei kandnud sageli muud kui ainult kehas oleva implandi genereeritud jõuvälja – rida rea järel ilmeta sõdureid, kes näisid elavhõbedast valatuina. Aga mina olin alati laost väljas ja kandsin nüüd, kui võitlused olid möödas, samasugust mundrit nagu inimestest sõdurid. Mu kehad higistasid mundrikuubede all ning igavusest avasin ma kolm oma suud, kõik üksteise lähedal templi väljakul, ja laulsin kolmel häälel: „Mu süda on kala, peidab end veerohus…” Üks möödujatest jäi võpatades mind vaatama, aga teised ei teinud minust väljagi, selleks ajaks olid nad minuga juba harjunud.