Arvatavasti on Tiibeti helikausse ühel või teisel kujul kasutatud juba iidsetest aegadest alates. Esialgu olid need anumad toidu ja vee tarvis, andide toomiseks jumalustele ja vaimudele ning usuliste tseremooniate elluviimiseks. Tänapäeval võib eristada 5 peamist helikausi tüüpi:
– Metallivalu meetodil valmistatud helikausid nn India stiilis. Võimaldavad heli hõõrudes esile tuua.
– Kvarts— või kristallhelikausid. Samuti võimaldavad heli hõõrudes esile tuua.
– Tiibeti helikausid – valmistatud sepistamise teel, peamiselt käsitsi. Mõeldud heli esiletoomiseks eelkõige löögimeetodil.
– Hiina helikausid, millest heli tuuakse esile kausi käepidemete hõõrumise kaudu.
– Jaapani helikausid, mida kasutatakse kombetalitustel ja tseremooniatel budistlikes templites Jaapanis.
Võib öelda, et massaaž Tiibeti helikaussidega on protseduur, kus vibroakustilist mõju inimese kudedele ja elunditele ning kogu organismile tervikuna (sealhulgas selle psühho-emotsionaalsele seisundile), avaldatakse läbi Tiibeti helikausside kontaktse või kontaktivaba kasutamise.
Tiibeti helikausid omavad teatud füüsikalisi omadusi, mis võimaldavad neil mõjutada inimese füüsilist keha, kesknärvisüsteemi ja perifeerset närvisüsteemi, kudesid ja organeid ning elundisüsteeme. Samuti omavad Tiibeti helikausid teatud omadusi, mis võivad küll eksisteerida, kuid tänasel päeval teaduslikud seadmed nende omaduste objektiivseks tõendamiseks puuduvad.
Tseringi Ngodrubi traditsioonis kasutatakse Tiibeti massaažiks helikaussidega kahte põhitehnikat: "Кontaktse läbihelisemise" ja "Helivanni" meetodit. Ka individuaalseid, grupi- või paaripraktikaid, kus kasutatakse Tiibeti helikausse. Lisaks sellele eksisteerivad helikausipraktikad loomadele. "Кontaktse läbihelisemise" meetodit iseloomustab asjaolu, et selles sisaldub tingimata Tiibeti helikausi kontakt inimkehaga. "Helivanni" meetodi puhul helikausid kehaga kokku ei puutu, kuigi asuvad selle vahetus läheduses.