Kui väike Jens öösiti üles ärkas ja ema voodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte iga kord sellega, et ema poolel ööl koju tuli – külalisega või ilma. Vahel jäi ema hommikuni ära – äripäeval selle tunnini, mil ta vabrikusse pidi minema, pühapäeval kauemini. Jensile, kes kõik öised hirmud kahe- ja kolmekordsel kestusel ära oli kannatanud, vastas ema, et ta võõrsil käinud. Enamasti võõrsil, vahel aga ka tantsupeol. Viimasel puhul nägi Jens teda kõige uuemais riideis, juuksed käharaks põletatud, närtsinud roos peas; juuksesalkude seest varisesid ümmargused värvilised paberilibled maha. Mõnikord tõmbas ta punga taskust ja luges raha, teinekord vaatas ainult peeglisse ja ohkas.
Tantsule läks ema vahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgavate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi lauale põlema.
Ema kaasaliseks heitis sagedasti Ellen Knudsen, keegi vanaldane vabrikutüdruk, kes elas oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral. Enne minekut oli mõlemal suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riietamas. Nad aitasid teineteisel juukseid krussitada, haake ja nööpe kinni panna ning kleite kohendada. Väike Jens vaatas pealt, kuidas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasid, põue rätikuid toppisid ja ristluude peale väikesed padjakesed sidusid. Lõpuks vaapasid nad veel puuvillatopiga valget ja punast põskedele, misläbi nad palju ilusamaks said. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda vaatas nagu võõrast inimest – olles kahevahel, kas teda tohib puudutada. Seevastu ei võinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli väga inetu suu. Seda suud oli väike Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast aga harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis või natuke naeratas, tulid ta liiga lühikese pealmise huule alt hambad nähtavale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisid üksteisest kaugel lahus, peaaegu valgete igemete küljes, ja mitte ridamisi, vaid üks ülemal, teine alamal. Juurest olid nad kaunis jämedad, otsast aga imeteravad, mõni kahe ja kolme niisuguse terava otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikke hambaid välja, mis Jensile Peterseni-ema mõne suure kala lõugu meelde tuletasid. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.