„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta viimaks surutud häälega.
„Kas „siga” või?” küsis Jens. „Sinu käest.”
Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele välja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiv-terane.
„Noh, miks sa ei ütle?”
Tema tõrkuv eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise vari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudevahest üle, ta suu näis tõrelevaid sõnu valmis seadlevat. Siis aga äigas nägematu käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis nihutas Jensikese paigast. Kuna ta ema põlvede vastu asus ja lahtise suuga nagu varblasepojuke ülespoole vahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:
„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annavad mulle raha.”
Jens mõtles ja vastas:
„Kas meil enestel nii palju ei ole?”
„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”
Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palav piisk, et poisike üsna ehmus. Ta jättis iga edasipärimise, kogu ta olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, võttis ema kaela ümbert kinni, ja oma teravat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatava häälega:
„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rabarberi-körti keedad?” –
See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljemini.
Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese nutetud näoga kojaukse lävel istuvat. Ta küsis, mis tal viga olevat, ei saanud aga esiotsa mingit vastust. Jens näis olevat kurb ja ühtlasi vihane. Suu oli ta kõvasti prunti tõmmanud, kulmudevahe oli varjutatud, ja kui ema ta käe kõrval tuppa viis, tõusid tal mõned mõrud nuuksatused rinnast. Enne veel kui Jensine oma pärimisi kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:
„Ema, mis on „lits”?”
Ema vaatas silmi suurendades tema peale alla.
„Kes ütles nõnda?”
„Mis on lits? Miks nad hüüavad sind litsiks?” kordas Jens, ema küsimist tähele panemata, iseäralise valida visadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles vahtis.
Jensine pale oli tõmmuks läinud.