„Kes hüüab mind nõnda, kes?”
„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja –” Jensi rinda vapustas jälle üks neist vägisi väljatikkuvatest nuuksatustest.
„Millal nad mind nõnda hüüdsid?” Jensine Nielsen istus toolile; ta nägu valgus ruttu hallakaks ja Jens nägi ta näppe tasakesi värisevat.
Jens jutustas. Ta olevat Andersenide väikesele Olafile täna kogemata häda teinud ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes ajanud meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähvardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni-litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskvat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asmusseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja varsti hakanud nad Jenssi uute sõnadega sõimama ning narrima, mis kestnud poole päeva. – Nõnda palju kooris Jensine oma pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna välja. Ärakannatatud kurjuse värskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uuesti vihapisarad silmist, aga ta valas neid nüüd vapra vaikimisega, täiesti hääletult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kugistada. Seejuures ei unustanud ta ära, et emal on vastus talle ikka veel võlgu. Tingimata tahtis ta teada saada, mida see võõras sõimusõna, mis neisse mõlemasse korraga puutus, õieti tähendab.
Ent ta kuulis ainult, et see olevat rumal ning ropp, nii et ta selle pidavat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli vihaseks saanud ja ei pannud Jenssi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas vahusest suust kurje sõnu välja. Nii vihasena polnud väike Jens oma head tasast ema veel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäid Jensile meelde ainult mõningad, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülevalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõpraid” ja „kuradeid” hüüda, kusjuures ta röövkala-hambad väga ähvardavalt nähtavale tulid.
Lugu lõppes sellega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast välja kolis. See oli Jensi sündimisest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen omal tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisevat, ja Peterseni vanaema vastu, kes teda sõbralikult aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks me saa näha, missugune aus neile siia lutikapessa sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikavalt.