„Ei ma teeks talle midagi.”
„Kas sa teda ei lööks?”
„Lööks? – Ei.”
„Ega karvustaks?”
„Ei.”
„Aga sa kaebad ehk tema mammale?”
Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”
„Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”
„Pisike Holger? Kuidas tema seda teadis?”
„Ta – ta teab kõik! … Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest … Calliseni Julie ütles talle.”
Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimislooke välja tuli: Jensike küsib oma väikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendavat. Holger ei tea. Nähtavasti pahandab see viimast, haavab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda –”kõige hiljem õhtuks”. Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitavat. Aga teda naerdakse välja. Küsitavad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslikku tuuma või ei pea nad pisikest põnni seletuse vääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatt lihunik Calliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbralikult külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugustest maailmaasjadest, sest vana Julie, arukese poolest pisut napakas, kõneleb lastega nagu vanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera või puuhalugagi. Kuidas nüüd väike keeleuurija uuritava sõna muu seas kõnesse võtab, jääb teadmatuks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kuidas Julie suuke kõlbelise pahandusega hüüab: „Kuule aga kuule jõmpsika suud! Lits on ropp naisterahvas, kelle juures mehed magamas käivad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu võta!”
Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku ja teatab talle võidurõõmul, mida teine isegi juba kuulis. –
Ema pidas Jensi vastu sõna: ei ta võtnud Holgerit ise vastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke mõjus aga temale nõnda, et ta paaril esimesel kuul ühtegi öösist külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üldse väljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksid mitu krooni, laenukassas ootasid mõned pandid intresside maksmist ja vabrikus muutus ajutine tükitöö jälle halvasti tasutavaks päevatööks. Ei olnud midagi parata – Jensine Nielsen puges, kui pojuke oli magama pandud, jälle uulitsale. Mitu ööd tuli ta tühjalt tagasi; siis, ühel laupäevaõhtul, ehtis ta ennast riiete poolest paremini, ülendas oma näojumet punase pulbriga, ja nüüd oli tal õnne. Ta tõi vanaldase, vagusa ja üsna kaine isanda kaasa, kes aga naeratades suure pudeli kollast viina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.