Põhjas vilu öö. Hall taevas üle linna.
Veerand üks lõi Raatuses ju kell.
Tuled kustuvad. Kuu kõrgel paistab sinna,
kus on tema haud, – hing hääbuv, hell!
Nõrk planeedi paiste, – minu tuba pime,
akna varjud seinal raamides.
Ajad, lendvad valgused, – ei teed, ei nime!
Surev igatsus mu südames.
Muusika sääl kostab unistavalt ikka
Oh, maa lapse vaikiv naer ja nutt!
Siis kui tuleviku teadus tõuseb pikka —
sust ei kõnele ka muinasjutt.
Meeles mineviku pildid pikas reas
ja mul on kui näeksin kõike ma.
Suurelt seisvad elumõtted teiste seas,
tagaseinaks taevas kaugena.
Jumal, usk, mis selged äkki üksilduses,
teie päralt terve elu and.
Minu palve – imelises igatsuses —
sõnata – kui soovi sini rand.