Mu aknal õitsvad lumelilled valged
ja akna taga raagus kase puu
on härmatanud, varjab täiskuu palget.
Lill laual – suvest saadik – sonib suu.
Ehk kusgi, kaugema planeedi pinnal
on kevade ja ilm on suur ja noor.
Siin sureb igatsuse lill maa rinnal
ja kostab kaeblik elu laulukoor.
Ma vaatan eemal põlevasse ahju,
söeks hõõguvaks on muutund kase puud.
Kuis kõigest kadumisest on mul kahju!
Lein leegis kirjadele annab suud.
Ma nutan nende mälestuste üle.
Öö on nii must kui minu minevik.
Mu tulevik – kuis avab oma süle?
Päev homne – valge, sinine ja pikk!