Hea meelega oleks see auväärt põrm pealinna sõidutatud, sest seal oleks tema austamine palju hölpsamaks ja väärtuskohasemaks võinud kujuneda, aga kahjuks oli lahkunu viimaseks sooviks olnud, nagu kolm vallasanti ühest suust tunnistasid, et tema vanu ja väsinud luid kuhugi mujale ei vintsutataks, kui aga kõige lähemale surnuaiale.
Küll oli ta ka soovi avaldanud, et tema surmast isegi omastele enne ei teatataks, kui valla küüdimees ta juba hauda sõidutanud, aga seda soovi ei juletud kui täiemõistuslist tähele panna, sest muidu oleks pidanud ka tema kolmandat soovi täitma, milleks ta vaestemaja juhataja kätte tarviliku rahasummagi oli annud: oleks pidanud matusepäeval kõik vallasandid, olgu mehed või naised, täis jootma, et neil tõuseks tuju laulda tema mälestuseks.
Nõnda siis: me sõitsime mõisa, tegime seal nõutavad korraldused ja läksime siis kahe, kolme versta taha N. valla vaestemajja, et kirjanik Vanakamara korjust viimaste auavalduste paika viia.
Mis ta küll oma elupäevil oleks teinud, kui ta oleks teadnud, et tema kõhn korjus valla vaestemajast V. lossi toimetatakse, liiatigi veel paarikümne noore ja elujõulise nooremehe austaval saatel, kes kõik kannavad rinnas suuri lootusi ja usku oma õnnepäikesesse!
Mina isiklikult pean tunnistama, et mul hakkas pisut õudne, kui me videvikul surnuga vana lossi suure trepi ees peatasime, et teda avara saali gooti võlvide alla kanda, mida linnast kaasatoodud küünlad ainult tumedalt ja väriseval helgil võisid valgustada. Hea meelega oleksin tahtnud puusärgi kaant kergitada ja vaadata, kas korjus ikka veel rahulikult selili lamab, käed rinnal, või on ta ehk enda küljeli keeranud imestuse pärast, nii väga imelikuna tundus mulle meie talitus.
Võimalik ka, et minu tundmuste elustajaks polnud sedavõrd meie eneste tegevus kui mitmesugused vanad jutud, mis ma selle lossi kohta varemalt kuulnud ja lugenud ning mida mulle täna siinsamas saladuslikult püüti suurendatud kujul uuesti kinnitada. Ei peetud headtõotavaks, et niisugune vallasant, nagu olnud seda kirjanik Vanakamar – joomar, ropu suuga, kurja keelega ja jumala teotaja ning salgaja, – tühja lossi tuuakse, kus liiguvad niikuinii õudsed ja kurjad kujud.
Ma ei tea miks, aga kui ma kümme noortmeest olin auvahtidena puusärgi ümber asetanud – neli kummalegi poole, üks peatsisse, teine jalutsisse – ja teised kümme pisut köetud kõrvalruumi põrandale laotatud õlgedele puhkama lasknud, siis tuli mulle äkki meelde, et olla inimesi, kelle juuksed hirmu tõttu mõne tunni kestes halliks, päris valgekski muutunud. Veel siis, kui oma väikesesse sooja tuppa läksin, mis tundus välise külma ja niiskuse kõrval nagu paradiis, mõtlesin selletaoliste juttude peale ja ei saanud oma mõtteist muidu lahti, kui võtsin kaasatoodud raamatu ja hakkasin seda lugema, et kuidagi aega hoopsamini surnuks lüüa, kuni kätte jõuab silmapilk auvahtide vahetuseks, mida mina kui selleks määratud ja volitatud isik pidin korraldama.