“Ons päike tõusnud?”
“Mis sa nüüd küsid,” vastas juba askeldamise hoogu sattunud eit. “Aja aga üles. Enesel minna hulk maad. Vaata, et jäädki hiljaks.”
Veel kord magus haigutus, veel kord hetkeks langus võidunud pööriga padjale.
“Ää sa pagan jää nüüd uuesti,” hüüdis eit, pühkides käega higi ähmaselt ruudult. “Näe, hakkabki varsti tõusma.”
Lõigi tuba täis kuldkollast valgust. Isegi nii ere oli see, et valgusjoomes võis näha tantsimas tolmukübemekeste pilve.
Puukiiludega kinnilöödud voodi nagisedes Liine tõustes, seistes viivukese keset põrandat, lõi tüdruk üle pea oma liharullid käsivarred ja konte ragistades ringutas tugevajõuliselt.
“Mis sa pagan teed!” hüüdis ema. “Venitad viimaks oma sisikonna. Hakka siis arstima.”
Leidnud oma püksid, mis nüüd poolenisti kontidel, seeras vanamees kõrkjapõhjaga tooli akna alla laua äärde, toppis aegamisi täis piibukaha ja peagi lagunes ja hõljus suitsuvinetis meeter-poolteist üle savise põranda.
“Kaoks sind oma alalise tohlamisega. Matab otse hinge kinni.” Surudes käega närtsinud rinde kohas, köhis naine, nagu oleks raiutud nüri kirvega ta rinnus lahti lihalatakaid.
“Mart tegi õhtul juttu laadaleminekust,” ütles naine, saades tagasi hinge köhast. “Kas sa ei ajaks teda juba üles?”
“Eks ma aja,” hämmeldas habemes suu, ilma et valla oleks lasknud piibupugu, millesse olid kulutanud kollased hambatüükad sügavad õnarad.
Tõusiski. Läks ja lükkas lahti ukse, mis viis kolde eest toa otsas olevasse kambri. Siin oli üsna pime. Ainsale aknale oli tõmmatud kirjuvärviline, veidi auklikuks katkenud põll.
“Noh, õhtul rääkisid sest laada asjast,” ütles Ants Pärtling. “Kui tahad ikka minna, eks see aeg kuluks ära.”
Lautsikul sirutas tugev mehekogu. Pealevõetud lüheldase vöödilise vaiba alt ulatusid välja pikavarbalised kondised jalalabad.
“Ons juba päike üleval?”
“Ei veel, aga ega see ole enam kaugel.”
“Hea küll. Kas tuled kah?”
“Ei vist. Mis ma sinna longin. Oleks vähe lähemal.”
“Kas Liine tuleb?”
“Eks ta oleks võind tulla küll, aga ega saa. Toodi kartulipanemise käsk. Ega või ära jääda.”
Mehe käsi tõusis karvasele rinnale, kratsis sealt, ulatus siis labaluu taha ja lõpuks sügas kõhul.
“Ega siis midagi, eks pea tõusma.”
Oligi kerge ja võimsa hüppega maas lautsilt. Põrandal kasvas kogu niivõrd suureks, et puudutas peaga lage, kus pooleldi tahutud palkide vahelt ripnesid samblatordid ja heinapuru.