Nüüd oli metsaparda ja lausik-rabaveere vahel lossutavas hütis elu. Ei olnud see elu vilgas, vaid laisavõitu. Sarnlev rabaoja voolule, mis jookseb venivalt koolmete vahel, kandes saasta ja roostet. Kuid ta ikkagi jookseb, aga ei seisa.
Päike oli tõusnud ja kogu ilma täis kallanud valgust, mis lõi hütist tulija silmad otse pimedaks.
Mart ja Liine väljusid seltsis hütist. Paarsada sammu hütist eemal võhma veerul lahkus tee kahte harru.
“Sa pidid ju ka tulema laadale,” ütles Mart, vaadates näkku tüdrukule, kelle põskedesse kiskus hommikune vilu ohtralt verd.
“Eks oleksin tulnud küll, aga ei saand. Toodi ju õhtul kartulipanemise käsk.”
Mees mõtles.
“Hea küll. Ega ma teagi, kas tulen tagasi niipea. Aga kui kuulen, et on käidud sind magatamas, siis lasen sellel maha sooled.”
Tõendas seda küllalt kiivate silmade tungiv pilk, et sõnad ei öeldud naljaks.
“Mis sa nüüd ajad niisugust juttu. See, mis oled kuulnud, on täieline vale.”
“Hea, kui on vale. Aga pea seda meeles: kui on tõsi, teen sellele lühikese lõpu.”
Pikemaks jutuks oli neil puudus sõnust, aga ometi seisid nad veel võhma veerul. Juba ulatusid soojendama päikesekiired niisket maapinda ja panid heljuma udukangad. Kätikus ärkas metskits ja kaugele kostis ta mühisev mökitus. Kaasikust kuuldus uttude kõmisev laul.
“Pean minema,” lausus Liine. “Küllap ongi teised juba varsti kartulimaal.”
“Noh, mine siis peale. Ega ma ei tea kindlasti, millal tulen tagasi. Aga võib olla, et tulen juba täna öö peale.”
Sirutaski võimsad käsivarred, haarates harjunud viisil tüdruku ümbert. Surus peopesa tüdruku kõrgelekuhjunud rinnale, ja mehe suu leidis naise paksud, pungil verd täis huuled.
See kestis hetke. Laskis siis naise kaenlast vabaks ja lausus hoiatuseks:
“Tead, kui seal õhtul tantsitakse ja sa ei oska end hoida, löön su surnuks. Ära arva, nagu ei saaks ma seda teada.”
Lahkusid.
Mart pööras võhmalt sooseljandikku mööda minevale teele. Tee oli siin ahtake, roopad rõhutud sügavale maasse. Juhtus olema neidki, kes kiskusid looma kõrvale, aga võis ratas sattuda mülka ja vanker kalduda ümber, nii et seda ei suutnud välja vinnata sealt mitme mehe ramm. Küllap otsis ka see õnnetu, kelle mälestuseks on kirvega löödud rist männijässi küljele, oma rattale kindlamat pinda, mille juures vanker kaldus ühes koormaga pehme põhjaga pori täis kraavi ja oma alla mattis mehe. Siin ja seal tee kõrval kõrgemal kohil kasvasid männijässid ja nende vahel olevad mülkad, täidetud läbi suvegi roostekorraga kaetud leemetisega. Palavail õhtuil tõusis mülkaist vastiku haisuga aur, mis raskelt hõljus nagu kütise suits. Mõnel pool kätiku servi mööda oli pääsnud kasvule värdjas-pilliroog, teravaääreline pikk kollasekubraline luht, ja kui tuli tuul, siis kuuldus soost kahin.