“Täna õhtul, oodake aga.”
“Ah, ta müüb siis raudja ära?” küsib Juku, “mikspärast ta tema ära müüb, ta on ju nii hää hobune ja jookseb nii ilusasti, saba seljas, kop, kop, kop, ning norskab kõvasti.”
“Ema ütles ju, et ta meile tahtis saia tuua,” räägib väikene Manni.
Päev läks lastel väga pikkamisi mööda, sest nad ootasid pikisilmi isa koju tulema, et neid ilusaid rosinasilmadega linda näha. Õhtuks muretses Krõõt ka selle eest, et mehel hää soe tuba oleks eest leida, kui ta koju tuleb. Ta keetis ka supi valmis: on ju nii hää külmetamise järele sooja suppi süüa. Õhtul, kui ju pimedaks läks, ootasid kõik kolm põnevusega isa tulemist; ka väikene Manni ei lubanud enne magama minna, kui isa koju tuleb. Nad ootasid kella kaheksani – ei kedagi.
Krõõt käis tihti väljas kuulamas, et kas kuuleks tulema teda, siis teaks latritulega rehealla vastu minna, aga asjata – ei kipsu ega kõpsu pole kuulda. Väike Mari hakkas juba uniseks jääma. Ehk mikspärast ei peaks mitte uniseks jääma? Kammer on soe, ütlemata soe. Väikene lambituli, mis sumbunud õhku tumedalt valgustab, meelitab, päris nagu surub lapse silmi kinni. Magus rammestus tungib tervest poisikesest ja kõhnast kehast läbi, mida paljas poolmust särgihilp katab. Toa nurgad, sängitagune ja – alune jäävad nõrgast valgusest sootumaks valgustamata; sääl pimeduses pesitseb hulgakaupa kõiksugu kirjuid ja imelikka elajaid, mispärast ka lapsed niisugustest kohtadest hirmuga eemale hoiavad. Kust need sarvikud ja imelikud elukad sinna on tulnud ehk kuhu nad sel silmapilgul poevad, kui see koht järsku valgustatud saab – selle pääle ei mõista lapsed vastust anda, ka ei tule neile niisuguseid küsimusi meeldegi; neile saab sellestki küll, et ema on kord hirmutanud: “Kui sa ei kuula, vaata, ma lasen kolli sängi tagant nurgast su kallale tulla.” Kui laps seda ei kuula, siis lisatakse juurde: “Tule ära kärmesti, vaata, hakkab praegu jalakanda kinni! Oh kui verised hambad tal suus on.” Noh, nüüd ei ole enam muud kui, Juku, anna jalgadele tuld ja käi jookstes ema juurde. Hirmuvärin käib tema tervest noorest olekust läbi.
Manni seisis püsti ema kõrval ja vaatas, kuidas ema ketras ning kui ilusti voki ratas ja värten ringi käis. Ja ei teadnud isegi, millal ta silmad kinni läksid. Korraga tegid ta põlved – nõksti – ja ta silmad läksid lahti.