“Sa jääd uniseks, mine õige ära magama,” ütles ema talle.
“Ma ei julge, koll tuleb sängi tagast nurgast mu kallale,” väriseb Manni.
“Ei tule ühtegi; ma viin su ise magama, panen teki pääle, ega siis koll kallale ei saa,” räägib ema, võtab siis tütrekese sülle, viib ta hellalt kallistades sängi ja paneb talle teki pääle. Laps ei karda ka sugugi, vaid jääb varsti magama. Ehk mikspärast peaks ta veel kartma? Ema ütles ju, et kui tekk pääl on, siis koll kallale ei saa.
Juku, kes laua otsas õlest põhjaga tooli pääl istub, kerib kärmesti oma paljad jalad üles tooli pääle – kes teab, mis laua all pimedas võib olla.
Kuna ema kärmesti vokki ümber sõkub, ootab Juku igatsusega isa koju tulekut. Ka temale hakkab viimaks uni silmi tikkuma. Aga isa ei tule ega tule.
“Ei tea, kus ta nii kaua on, kell on juba pool kümme, ja selle aja pääle oleks võinud ta ammugi juba koju jõuda,” mõtleb Krõõt.
Uni on kui vägilane Juku kallal, kuni see viimaks sängi läheb ja õe kõrvale peagi magama uinub.
Ema ootab üksi. Tema ligi ei julge aga uni sugugi tikkuda, vist kardab ta vokiratta vurinat. Kell saab juba kaksteistkümmend, aga ikka ei ole veel Kustast kodus.
“Ega talle ometi õnnetust ei ole juhtunud,” mõtleb Krõõt pool aralt.
Viimaks, kella ühe ajal, oli väljas krabinat kuulda. Krõõt pani lambi latresse, tõmbas kasuka ümber ja läks rehealla.
“Ometi on ta kodus,” mõtles ta rõõmuga. Ta astus rehealla. Kustas oli hobuse juba väravast sisse tõmmanud.
“Kus sa ometi nii kaua olid? Küll me ootsime sind. Lapsed läksid juba magama, ei jõudnud ära oodata.”
“Mis te siis na väga ootsite, eks te tea, et ma muidugi koju tulen,” rääkis Kustas pool segaselt, ja tema hääl kostis Krõõdale nagu võõrastav ja kähisev, pehme.
Kui ta hobust lahti võttis, nägi Krõõt teda nagu tuikuvat. Pärast, kui nad kambris juba olid, küsis Krõõt:
“Kas sa ei taha mitte süüa? Ma jätsin õhtul supipaja müüri sisse, et soe seisaks, kuni sa koju tuled, nüüd ehk on prussakaid teine täis läinud – paja kaanel põlenud tahapoole serva auk sisse.” Ta vaatas hellalt mehe näo pääle, mis nagu mures ja mossis näis olema.
“Ma ei taha mitte midagi,” vastas Kustas ja laskis pää kahe käe najale laua pääle.
“Kas sa oled haige või …” küsis Krõõt argselt.
“Ei ole,” vastas ta lühidalt.
“Või ehk varastati sul raudjas ehk tema eest saadud raha ära?”