Kõige vanema säilinud vähktõve kirjelduse võib leida 3500 aasta vanuselt Muinas-Egiptuse papüüruserullilt. Ka kuulsad Antiik-Kreeka ja – Rooma arstid kirjeldasid haiguse mitmesuguseid vorme. 1500 aastat hiljem püüdis Šveitsi arst Paracelsus esmakordselt kasutada keemiaravi. Ta kirjutas patsientidele välja näiteks arseeni või elavhõbedat. 18. ja 19. sajandil hakkasid Prantsusmaal ja Inglismaal kirurgid naistel rinnavähki opereerima. See oli ilma tõelise narkoosita äärmiselt valus ja ka väga ebahügieeniline. Mõned patsiendid surid pärast seda mitte vähki, vaid haavanakkusesse.
Tänapäevased vähiuuringud said alguse 1884. või 1885. aastal Viinis tänu arstiteaduse üliõpilasele Ernst Freundile, kes tegi vähihaigetele vereanalüüse ja leidis, et kõigil, kokku 70 patsiendil, olid veresuhkru näitajad ebanormaalselt kõrged. Freund tegi ka kindlaks, et pärast kasvaja eemaldamist muutusid veresuhkru näitajad normaalseks. Alles palju hiljem selgus, miks vähipatsientidel oli kõrge veresuhkru tase: kasvajad mõjutavad ainevahetust nii, et nad ise saaksid oma käsutusse rohkem suhkrut. Miks Freundi meetod oli tänapäevane? Ühelt poolt kasutas ta moodsaid biokeemilisi meetodeid. Need võimaldasid tal mitte ainult haigust jälgida, vaid midagi ka tegelikult mõõta. Teiselt poolt püüdis ta suure arvu patsientide uurimisega kindlustada, et tema mõõtmiste tulemused ei annaks juhuslikku tulemust ega oleks käsitletavad erijuhtumina. Ta tahtis niisiis kontrollida, kas oli tõesti avastanud midagi sellist, mis kehtib vähihaiguse kohta üldiselt. Tema tulemust „70 patsiendil 70 patsiendist“ hindaks ka tänapäeva kõige kriitilisem statistik kui „äärmiselt tähendusrikast“ – see on täiesti ühetähenduslik ja selgelt väljendunud.