Müüt „headest“, energiat ja jõudu andvatest süsivesikutest, mida tuleb igal juhul eelistada „kurjale“ rasvale, on löönud kõikuma.
Saksa Toitumisühing soovitab küll endiselt omandada rohkem kui pool oma päevasest kalorinormist süsivesikutest. Süsivesikud on näiteks tavaline suhkur, glükoos, fruktoos, tärklis. Neid on rikkalikult leivas, makaronides, kartulites, müslis, puuviljades, õlles, magustoitudes. Kõikidest nendest jääb pärast soolestikus seedimist lõpuks alles glükoos ja sageli ka fruktoos.
Need suhkrud on kindlasti tõhusad energiakandjad. Selles, kas nad on ka tervislikud, on isegi need spetsialistid hakanud kahtlema, kes veel hiljaaegu jutlustasid süsivesikuõpetust. Eelkõige kehtib see vähipatsientide puhul. Vaid paar aastat tagasi soovitasid Saksamaa Vähihaigete Abistamise Ühingu eksperdid vähihaigetel eranditult järgida Saksa Toitumisühingu soovitusi. Vahepeal on aga vähihaigete abistamise ühingu nõuandelehe uutes numbrites hakatud soovitama patsientidele, kes silmanähtavalt kõhnuvad ja kokku kuivavad, „metabolismile kohandatud toitumist“, mis seisneb hoopis vastupidises: toit peab olema valgurikas ja mitte suhkur ega tärklis, vaid rasv peab andma enam kui poole vajalikest kaloritest.
„Metabolismile kohandatud“ ei tähenda midagi muud kui „ainevahetusele kohandatud“. Ainevahetus on see, mis toimub kehas ja tema rakkudes keemiliste reaktsioonidena, et näiteks toitaineid omastada ja kasutusse võtta. Vähihaige ja kasvaja ainevahetus on midagi hoopis muud kui 22-aastasel jalgrattasportlasel, kes vajab tõepoolest süsivesikuid, et sprindis maksimaalset tulemust saavutada. Jalgratturil, erinevalt vähihaigest, on vaja, et suhkur jõuaks kiiresti lihastesse. Vähihaige lihased võtavad verest vähem suhkrut ja võivad selle asemel saada energiat hoopis rasvast.
Ja miks peaks sellist dieeti alustama alles siis, kui vähi tehtav kahju avaldub juba selgesti nähtava kehamassi ja jõu vähenemisena? Palju mõttekam on hakata vähi tagajärjel tekkivat organismi kurtumust tõrjuma kohe alguses.
Ei ole vaja karta suhkrutaseme langust
Selle suhkrukoguse, mida organism päris kindlasti vajab, suudab korralikult toimiv maks ilma vähimagi raskuseta ise toota. Seepärast ei pea süsivesikuvaese dieedi pidaja tavaliselt ka muret tundma, et ta võib suhkrutaseme languse tõttu pikali kukkuda. Siin ongi põhjus, miks lihtne valem „suhkur toidust välja = vähk jääb nälga“ kahjuks ei tööta. Isegi kui süsivesikute tarbimisest täielikult loobuda, jääb suhkur verre ikkagi alles – ehkki seda on seal siis küll hoopis vähem, kui vähipatsientidel tavaliselt mõõdetakse.