See kontroll, milleta me kõik oleksime üksnes lõputult kasvavad rakuhunnikud ja põhimõtteliselt seega kasvajad, on väga keeruline ja väga peenelt reguleeritud. Kahjuks võib selles protsessis esineda ka vigu. Elu jooksul tekib pidevalt rakke, mille puhul see kontroll enam ei toimi. Paljud neist surevad iseendast, leitakse üles organismi kaitsesüsteemide poolt ja tehakse kahjutuks või hoitakse ümbritsevate rakkude poolt vaos. Mõnikord õnnestub neil end aga maksma panna ja hakata üha uute jagunemiste käigus paljunema. Tekib rakkude kogum, mille liikmed üha uuesti kontrollimatult jagunevad. See kogum võib muutuda nii suureks, et hakkab tekitama vaevusi. Sellised rakud võivad sisse kasvada muudesse elunditesse ja neid kahjustada. Nad võivad hakata organismi tervete osadega konkureerima energiaallikate pärast. Ja rakud, mis nendest kogumitest eralduvad, võivad mujal organismis endale taas pesa teha ja moodustada seal uusi rakukogumeid, mida nimetatakse metastaasideks. Sellisel juhul nimetavad arstid seda pahaloomuliseks vähkkasvajaks.
Vähirakud on kaotanud võime elada meie kehas või organismis mõtestatult ja kontrolli all. Nad kaotavad üha enam ka oma päritoluorgani rakkude omadusi.
Rakkude kontrollimatu kasv ei ole ainus vähirakkude ühine omadus. Olenemata sellest, mis oli nende tekkimise põhjus, millised lõpmatust hulgast võimalikest geenimutatsioonidest või viirusnakkustest seal oma osa mängisid, on peaaegu kõikidel agressiivsetel vähivormidel veel üks ühine omadus – nende rakud toituvad ja saavad energiat üha erinevamalt normaalsetest rakkudest.
Mida vähk sööb? Ja mida ta ei söö?
Rakud on elusolendid. Nad peavad süüa saama. Inimese normaalsed rakud kasutavad veres lahustunud suhkrut, mis toidust soolestiku kaudu verre jõuab. Rakud kasutavad suhkrut, „põletades“ seda veres lahustunud hapniku abil. Peale suhkru võivad normaalsed rakud põletada ka rasvu ja valke. Selle protsessiga, mida nimetatakse rakuhingamiseks, toodetakse energiat väga tõhusalt. Seda energiat võivad rakud kasutada mõtlemiseks (aju), mürkide lagundamiseks (maks), poodi minemiseks (lihased), uue suhkru verre paiskamiseks (sool) ja nii edasi.
Selliseks tõhusaks energiatootmiseks on rakule vaja abilisi. Neid nimetatakse mitokondriteks ja sageli kutsutakse ka „raku jõujaamadeks“. Ainult tänu nendele ja nende tõhusale energiatootmisele on väga erinevate organite ja kudedega keerulisel hulkraksel organismil võimalik välja areneda ja elus püsida.