Vähirakud loobuvad aga üha enam ja enam hingamisest, nad kasutavad üha vähem hapnikku, isegi kui seda on ümbruskonnas külluses. Selle asemel hakkavad nad üha suuremal määral kasutama hapnikust sõltumatut käärimist. Sel viisil võivad sellised rakud elada ja jaguneda isegi väga vähese hapnikusisalduse tingimustes, näiteks halva verevarustusega kasvajates. Kuid isegi siis, kui hapnik on kättesaadav, ei lülitu nad enam täielikult ümber hingamisele. Selline pidev käärimisel põhinev ainevahetus on üks universaalseid erinevusi vähirakkude ja normaalsete rakkude vahel. Käärimine on vähirakkude jaoks eluliselt vajalik, kuna hingavatel rakkudel ei ole meie seniste teadmiste põhjal peaaegu kunagi vähirakkude ohtlikke omadusi.
Ilma tõhusa rakuhingamiseta läheb vaja aga mitu korda enam suhkrut kui normaalsel rakul. Vähkkasvaja on seepärast äärmiselt suhkrunäljane ning mida agressiivsem ta on, seda näljasem. Vähirakud vajavad suhkrut hiigelkogustes ja kasutavad seda väga madala kasuteguriga. Nad suudavad kääritada ka valkude komponente. Aga mis on tõesti oluline – rasvu ei ole võimalik kääritada!
Agressiivse vähiraku ja terve raku energiatootmise tõhususe erinevus on sama suur kui Thomas Newcomeni poolt 1812. aastal ehitatud esimesel aurumasinal ning tänapäevasel säästlikul bensiinimootoril. Vähirakud on aga eriti osavad veres leiduva suhkru püüdmisel ja normaalsete rakkude suhkrust ilmajätmisel.
Erinevalt vähirakkudest, mis vajavad tingimata suurtes kogustes suhkrut, suudavad normaalsed rakud enamasti ka ilma suhkruta toime tulla. Näiteks saavad nad võtta verest rasvu ja kasutada neid. Ent peale rasvade on nende jaoks olemas veel üks rühm päris erilisi toiduallikaid, mida kutsutakse ketokehadeks (ka ketoonideks või ketoonhapeteks). Maks suudab neid rasvadest kergesti valmistada ning enamik keha, sealhulgas ka aju rakke suudab neid väga tõhusalt kasutada rakuhingamise kaudu energia tootmiseks. Neid toodetakse aga ainult siis, kui toidus ei ole peaaegu üldse tärklist ega suhkrut.
Kui toidust jäetakse välja süsivesikuid sisaldavad toiduained, alates glükoosist, sahharoosist ja fruktoosist kuni kartulites, makaronides ja leivas sisalduva tärkliseni, hakkab maks tootma rasvadest ketokehi. Inimene läheb üle „ketoosi“. Tervetel rakkudel ei ole ketokehade kasutamisega mingeid raskusi. Keha võib võrrelda hübriidautoga, mis töötab nii elektri- kui ka bensiinimootoriga. Vähirakud seevastu – kui nad tahavad vähirakkudeks jääda – ei suuda ketokehadega midagi peale hakata ning on nagu vana Volkswagen Golf, mille bensiinipaaki topitakse elektrikaablit.