, ning mu mõistus oli varsti pilgeni täis mõtteid ja oletusi Verity kohta. See ei soodustanud just meelerahu. Selle asemel avastasin end plaanimast oma järgmise teekonna iga pisematki detaili. Koostasin mõttes nimekirju varustusest, mida pean Kettrickenilt paluma, ning arutlesin endaga pikalt ja laialt selle üle, kas minna ratsa või mitte. Lõpuks otsustasin, et mitte. Mägedes ei jätku loomale toitu – ja mõtlematuks julmuseks polnud ma enam suuteline. Ma ei võta hobust või poni, teades, et too sureb. Teadsin ka seda, et pean varsti nõutama loa ja minema raamatukogudest Verity kaardi eelkäijat otsima. Ootasin hirmuga eelseisvat kohustuslikku kohtumist Kettrickeniga, sest ta polnud mind kordagi enda juurde kutsunud.
Iga päev meenutasin endale seda kõike ja iga päev lükkasin selle veel päeva võrra edasi. Ikka veel ei suutnud ma ilma puhkamata Jhaampe ühest otsast teise kõndida. Hakkasin end teadlikult rohkem sööma sundima ja jõu piire katsetama. Narr ühines minuga sageli neil jõustavatel jalutuskäikudel. Ma teadsin, et ta vihkab külma, aga tema vaikiv seltskond oli mulle liiga meelepärane, et soovitada tal pigem tuppa sooja jääda. Korra viis ta mu Tahmikut vaatama ja see tasane loom tervitas mind säärase rõõmuga, et käisin pärast seda seal iga päev. Tema kõht oli Ruddy varsast punsumas – ta poegib varakevadel. Hobune tundus piisavalt terve, aga ma muretsesin ta vanuse pärast. Selle leebe mära lähedus pakkus mulle hämmastavalt ohtralt lohutust. Harjamiseks käsivarte tõstmine kiskus mu haava, aga ma harjasin teda sellegipoolest ja Ruddyt samuti. See ergas noor ratsu vajas tõsisemat tegelemist, kui talle osaks sai. Tegin tema heaks, mida suutsin, ja igal viimasel kui hetkel sellest tundsin puudust Burrichist.
Hunt tuli ja läks, nagu tahtis. Ta ühines minu ja Narri jalutuskäikudega ja tuli pärast meie kannul hütti. Oli peaaegu valus vaadata, kui kärmelt ta kohanes. Narr pobises küünejälgedest põrandal ja karvadest vaipadel, aga nad meeldisid teineteisele piisaval määral. Narri töölaual lebavatest puutükkidest hakkas osade kaupa nähtavale ilmuma hundikutsikas. Öösilmale hakkas meeldima üht teatud sorti seemnekook, mis oli ka Narri lemmik. Hunt põrnitses teda üksisilmi, ükskõik millal Narr seda siis ka sõi, ja ilastas põrandale suured süljeloigud, kuni Narr viimaks leebus ja osa talle andis. Noomisin neid mõlemaid selle pärast, mida maiustused Öösilma kasuka või hammastega teha võisid, aga kumbki neist ei teinud minust väljagi. Küllap olin veidi armukade, et hunt Narri nii kähku usaldama hakkas, kuni Öösilm lõpuks ühel päeval rõhutatult küsis: