„Lubad?” anusin ma.
Ta vaatas mulle silma. Narr tõi puljongi ja Chade astus kõrvale, et talle ruumi teha. See tass oli soojem. Tundus, nagu voolaks elu ise minusse tagasi. Kui jook oli otsas, suutsin juba valjemini rääkida. „Chade,” ütlesin ma. Ta oli astunud kolde äärde ja vahtis tulle. Kui rääkima hakkasin, pöördus ta uuesti minu poole.
„Sa ei lubanud,” meenutasin ma talle.
„Ei,” nõustus ta väga tõsiselt. „Ma ei lubanud. Aeg on selle lubaduse andmiseks liiga heitlik.”
Tükk aega ma lihtsalt silmitsesin teda. Mõne aja pärast raputas ta vaevumärgatavalt pead ja viis pilgu kõrvale. Ta ei suutnud mulle otsa vaadata. Aga ta ei pakkunud mulle ka valesid. Nii et otsus oli minu teha.
„Sa võid minu saada,” ütlesin talle vaikselt. „Ma teen kõik, mida suudan, et Verity tagasi tuua, ja teen kõik, mis minu võimuses, et ta uuesti troonile aidata. Sa võid saada mu surma, kui asi selleni läheb. Enamgi veel, sa võid saada mu elu, Chade. Aga mitte mu lapse oma. Mitte minu tütre elu.”
Ta vaatas mulle silma ja noogutas aeglaselt.
Taastumine oli aegavõttev ja valuline protsess. Mulle tundus, et oleksin pidanud nautima iga päeva pehmes voodis, iga toidusuutäit, iga hetke turvalist und. Aga see polnud nii. Külmanäpistatud nahk mu sõrmedel ja varvastel koorus maha ja jäi igale poole kinni ning uus nahk selle all oli kohutavalt tundlik. Ravitseja käis iga päev mind torkimas. Ta nõudis, et seljahaav jääks sidumata ja kuivaks. Olin väsinud jälgilt lõhnavatest sidemetest, mida ta mult kooris, ja veel enam väsinud nokkimisest haava kallal, et see liiga kiiresti kinni ei kasvaks. Ta meenutas mulle varest sureva looma kallal, ja kui ma ühel päeval seda talle taktitundetult ka ütlesin, naeris ta mu üle.
Mõne päeva pärast suutsin juba ringi liikuda, kuid mitte hooletult. Iga samm, iga käesirutus oli ettevaatlik tegu. Õppisin hoidma küünarnukke tihedalt vastu keha, et vähendada lihaste pinget seljal, ja kõndima, nagu oleks mu pealael tasakaalus korvitäis mune. Sellest hoolimata väsisin väga kiiresti ja liigselt pingutav jalutuskäik võis tagasi tuua öise palaviku.
Käisin iga päev saunamajas, ja kuigi kuumas vees ligunemine lõdvestas keha, ei suutnud mina veeta seal hetkegi mäletamata, et just seal üritas Regal mind uputada ja et just seal nägin ma, kuidas Burrich kaikaga pikali löödi. Siis alustas mu peas jälle sireen