See mõjus ligi pooltele mu kahekümnest kehast. Ülejäänud magasid või töötasid hoones, kus peatus leitnant Awn: see oli kolmekordne ja ruumikas, kord oli see majutanud suurt perekonda ja lisaks paadilaenutust. Üks külg avanes laia, mudase, rohelise kanali poole, vastaskülg aga linna suurimale tänavale.
Kolm neist majas viibivatest segmentidest olid ärkvel ja täitsid administratiivkohustusi (ma istusin alumisel korrusel maja keskel, madalal platvormil, ja kuulasin Orsi kodaniku kurtmist kalastuslubade eraldamise üle) ning valvasin.
„Sa peaksid selle küsimusega ringkonnakohtuniku juurde minema, kodanik,” ütlesin kohalikus keeles. Kuna ma teadsin siin kõiki, siis ma teadsin ka, et ta on naissoost ja vanavanem, mõlemat tuli aga arvestada, kui ma tahtsin temaga rääkida mitte ainult grammatiliselt korrektselt, vaid ka viisakalt.
„Ma ei tunne ringkonnakohtunikku!” protesteeris ta nördinult. Kohtunik oli suures, rahvarohkes linnas, Orsist tükk maad ülesjõge, Kould Vesi lähedal. Piisavalt kaugel ülesjõge, nii et õhk oli seal sageli jahe ja kuiv ning asjad ei lõhnanud kogu aeg hallituse järele. „Mida ringkonnakohtunik Orsist teab? Minu jaoks pole ringkonnakohtunikku olemas!” Ta jätkas, seletades mulle pikalt oma perekonna seostest poidest piiratud alaga, kuhu ei tohtinud minna ja kus kalapüük oli päris kindlasti järgmisel kolmel aastal keelatud.
Ja nagu alati, olin ma teadlik ka sellest, et viibin kõrgel peade kohal orbiidil.
„Mis sa nüüd, leitnant,” ütles ülempreester. „Peale nende, kellele õnnetu saatus nägi ette siin sündimise, et meeldi Ors kellelegi. Suurem osa minu tuttavatest shis’urnalastest, rääkimata siis radchaaidest, eelistaksid olla linnas, kus on kuiv maa ja muidki aastaaegu peale vihmase ja vähem vihmase.”
Ikka higistav leitnant Awn võttis tassi nõndanimetatud teed ja jõi nägu krimpsutamata, see oli harjutamise ja meelekindluse tulemus. „Minu ülemused tahavad, et ma naaseksin.”
Linna suhteliselt kuivas põhjaservas möödusid minust lahtise sõidukiga kaks pruunis mundris sõdurit, nad nägid mind ja tõstsid tervituseks käe. Viipasin lühidalt vastu. „Esk Üks!” hõikas üks neist. Nad olid tavalised sõdurid Ente Õigluse üksusest Issa Seitse, mida juhtis leitnant Skaaiat. Nad patrullisid maa-alal, mis jäi Orsi ja Kould Vesi edelaserva vahele – see linn oli kasvanud jõe uue sängi suudmesse. Ente Õigluse Issa Seitsme liikmed olid inimesed – ja nad teadsid, et mina ei ole. Nad kohtlesid mind alati pisut reserveeritud sõbralikkusega.