Ülempreester naeris. „Sa oled diplomaat, leitnant Awn.”
„Ma olen sõdur, Pühadus,” vastas leitnant Awn. Nad rääkisid radchaai keeles ning ta ütles sõnu välja aeglaselt ja täpselt, hoolikalt oma kõnepruuki jälgides. „Minu jaoks pole mu teenistus raske.”
Ülempreester ei naeratanud vastuseks. Järgnenud lühikeses vaikuses asetas noor preester maha huulikuga kausi paksu, leige ja magusa vedelikuga, mida shis’urnalased nimetavad teeks, kuigi sel pole õige teega peaaegu mitte midagi ühist.
Ma seisin ka templi ukse taga sinivetikaplekilisel väljakul ja vaatasin mööduvaid inimesi. Suurem osa neist kandis lihtsaid, erksavärvilisi seelikuid, just nagu ülempreestergi, kuid ainult väga väikestel lastel ja väga jumalakartlikel olid õlad värvitud ning ainult üksikud kandsid kindaid. Mõned möödujatest olid siirdatud, radchaaid, kellele oli annekteerimise järel antud Orsis tööülesandeid või kinnisvara. Suurem osa neist oli leitnant Awni kombel omaks võtnud lihtsa seeliku ja kerge särgi kandmise. Mõned olid jäänud jonnakalt pükste ja pintsaku juurde ning higistasid üle väljaku minnes. Kõik kandsid ehteid, sest vaid vähesed radchaaid on valmis neist loobuma: kingitused sõpradelt või armukestelt, austusavaldused surnutele, perekonna või tarbijate ühistu märgid.
Põhjasuunas, teisel pool nelinurkset veepinda, mida kunagise naabruskonna järgi nimetati ikka veel Templiesiseks, tõusis linn kõrgemale, kuival aastaajal toetusid alusplaadid seal tõesti maale ning piirkonda nimetati viisakalt ülalinnaks. Ma patrullisin ka seal. Piki veepiiri kõndides nägin ma ennast väljakul seismas.
Teivastega tõugatavad paadid liikusid aeglaselt soisel järvel ja mööda plaadigruppide vahelisi kanaleid. Vesi oli vetikapundardest vahune, siin ja seal turritasid vesirohtude teravad tipud. Linnast eemal märkisid poideringid idas ja läänes keelatud alasid, kus triivisid paksud matid läbipõimunud veetaimedest ning nende kohal helkisid sookärbeste sillerdavad tiivad. Suuremad paadid ujusid neist mööda, suured bagerid aga, mis enne annekteerimist olid vee alt haisvat muda välja kaevanud, seisid nüüd vaikselt ja liikumatult.
Lõunasse oli vaade samasugune, välja arvatud silmapiiril ähmaselt paistev meri ja sood ääristav märg maasäär. Nägin seda kõike, seistes templi ümber erinevatel valvepostidel ja kõndides linna tänavatel. Temperatuur oli kakskümmend seitse kraadi ja õhk oli niiske nagu alati.