Lään viimsel teel. Linn, elu jäi, – ei taha!
Ma lendaks ilmaruumis lõputa.
Kui ämarduva tähe jätaks maha
Mu vaese õnne, vaese mure Maa.
Kui virvendavad, leegitsevad tähed
kesk igaviku õue avarat,
ei meele tuletada – kuhu lähed
ja milleks surma, elu ihaldad?
Võiks heita hingest nõutuse ja hoole
kui inimlikud ikked unuvad.
Kui tiivul – jõud viiks igaviku poole,
kus olemise piirid otsatad.
Kui juhused sääl mind ka surma viivad!
Kuid hinges koidab jäädavuse aim…
Las’ vabaks suure igatsuse tiivad
mu rinnast saavad, vangist pääseb vaim!
Mu ümber leinalise öö. Ei lähe.
Ei tea, mistarvis, milleks elan veel!
Ehk on uus teadus, tõde, mille tähe
näen kauguses ja rahu leian teel.