Südi kõnemees nilpas jälle mitu korda õhku nagu kuivale sattunud luts, enne kui alustas uuesti:
„Kallid härrad ja prouad – õigemini: prouad ja härrad – ja ka preilid – ühe sõnaga: armsad sugulased! … Ta aimas korraga, et oli õige sõna leidnud, sest tõukevalmis hoitud oda tõmmati tagasi; kergendatud rinnal ja kähku kasvaval iseteadvusel avas ta nüüd oma vaimu vesiväravad ja kõneles – kõneles otsekui teine Demosthenes, muudkui saksa keeli:
„Teie kõik teate, minu kallid hõimud, et sel lapsel, meie kõikide armsal võsul, kelle elusaatuse pärast me täna siin pidulikult koos oleme, – teie teate, et sel lapsukesel olid kord ka vanemad – vanemad nagu teistelgi lastel. Ja teie teate, et need vanemad surid, sest, minu kallid, inimene on surelik ja meie kõik peame kord surema –”
„See on peaaegu kindel,” ütles laua otsast keegi kuivalt, vist advokaat Hiller, kes ka ise oli tubli kõnemees. Aga enne kui onu Martin sai sellest kiitlikust kinnitusest rõõmustada, tuksatas ta keha kramplikult sest juba jälle oherdati tuttavast kohast ta ihu – seekord iseäranis valusalt. Arvatavasti ei olnud ta elurõõmus õrnem pool nõus selle kurva hüpoteesiga, et kõik pidavat surema.
„Meie kõik peame kord surema,” kordas kõneleja siiski, aga heites proua Eulaaliale tähendusrikast pilku lisas ta vabandamisi: „vanad muidugi enne, nooremad pärast – meie, mehed, kui vanad kännud enne, meie abikaasad aga, kes kui haljendavad, õitsvad tapud meid, oma vardaid, ümbritsevad – nemad teadagi pärast, nemad palju pärast meid Jah, minu kallid, ma küsin teilt: mis oleks abielu ilma naiseta –”
Uus puuring…Et kõneleja külg hakkas juba ülitundlikuks minema, siis nihkus ta oma tooliga kardetavast naabrist toll-tollilt vargsi eemale. Seda kavalust märgati aga varsti ja odanik siirdus oma ohvrile sedamaid järele. Seepeale tõusis vaene onu püsti. Paraku oli ta aga nii lühike ja proua Eulaalia käsivars nii otsatu pikk, et puuringud jäid puuringuiks, kuigi nad nüüd tabasid endisest märgist paar tolli madalamale. Õnneks unustas aga vaimustusse sattuv kõneleja varsti kõik ihulikud hädad, sest talle oli kogemata ajuõnge hakanud kõneaine, mille heietamises ta enda teadis suure, vägeva, ilmvõitmatu olevat. See aine oli: kiitus naisele. Ta tundis teda paremini kui kõiki oma rohuteri ja pulbreid. Seesuguses kõnes taevastas ta naist, abielu, perekonda, ja seda kõnet oli ta pidanud juba lugematud korrad – lihtpulmis, hõbe-, kuld- ja teemantpulmis, varrudel, sünnipäevil, matuseil, isegi tuletõrje- ja rattasõidu-ühingute aastapäevil, kõige viimaks loomakaitseseltsi avamispidul. See kõne oli talle pähe sööbinud nagu üks-kord-üks või issameie. Ja et ta tarvitas ikka neidsamu sõnu ja käände, siis mõistis ka terve linnake onu kuulsat kõnet peast.