,,Mis oleks abielu ilma naiseta – ilma ustava, armastava abikaasata –” need sõnad olid uued; aga nendele järgnes kohe kõne üldtuttav päris algus, laenatud õndsalt Schillerilt:
„Ehret die Frauen, sie flechten und weben Himmlische Rosen ins irdische Leben. –[ Austagem naisi, nad punuvad ja koovad taevalikke roose maisesse ellu (saksa k.). – Toim.]
Ja nüüd ei olnud enam peatust! Ei mõjunud enam valusaimad odatõuked, ei kuulajate kärsitud ohked ega nende pilkav naerukõhin: onu Karren ilutses keset oma suurt naisekiidu-kõnet! Kosena voolasid, kohrasid sõnad tal suust.
„See ei puutu asjasse!” karjus viimaks proua Eulaalia lõikav hääl, kuna ta käsi rebis meeleheitlikult mehe kuuehõlma.
„Ei puutu asjasse?” üllatus apteeker ja pühkis higi…otsmikult. „Miks ei puutu? Kas ei taha Ursula heita abiellu? Ja kas ei kõnele mina kui tema eestkostja abielust ning neist kohustest ja õigustest, rõõmudest ja kurbustest, mida see elupõlv enesega kaasa toob?”
„Sellest võid rääkida pulmakõnes!”
„Ka varrudel,” lisas advokaat Hilleri proua torkavalt.
„Mina kui Ursula eestkostja, mina kui tema kadunud isa armsam vend pean oma kohuseks kõik südamelt veeretada, mis seal tänasel tähtsal päeval pakitseb,” seletas Karren, koondades kõike oma vastupanekujõudu. „Kui minu õnnis vend, kelle truu eluseltsiline juba ennemalt hauda oli läinud, omal ajal suri, jättis ta oma kaheksa-aastase väeti lapse üksnes minu…kaitse alla –”
,,Aga minu kasvatada,” tähendas preili Justiine vahele.
„See ei puutu asjasse,” nipsas Karren nüüd omalt poolt, sest ta meel oli mõru, et teda ta suures kõnes…eksitati.
„Ohoo – see puutub küll asjasse,” vastas preili Justiine ja tõusis ka püsti. „Luba, armas vend, et mina kui Ursula kasvataja paari lühikese sõnaga ära ütlen, mispärast me täna siia kokku oleme tulnud ja kuidas kõige paremini selgusele jõuaksime otsuse üle, mis meil on teha.”
„Õigupärast peaks minu mees seda ütlema,” nurises proua Eulaalia.
„Seda tahtsin tehagi, kui mind ei oleks eksitatud,” pahandas Karren, istus aga siiski maha.
Preili Justiine tähendas lepitavalt, et igaühel veel küllalt mahti olevat sõna võtta ja oma arvamusi avaldada; lubatagu temale kui selle maja perenaisele ainult päevakorra kohta paar juhatavat märkust.
Mitte just paari sõnaga, aga kaunis asjalikult ja kujukalt andis siis tädi Justiine arutatava asja kohta tarvilikud teated.