Ursula olevat naitmis-eas ja tema kätt paluvat mees, keda hariduse, ameti, vara ega elukommete poolest ei võivat laita. Kui tublil, edasipüüdlikul arstil olevat tal juba nüüd sissetulek, mis tagab Ursulale kõigiti muretu tuleviku. Sellest tähtsaimast küljest ei võivat kosilase vastu kellelgi palju öelda olla, seda vähem, et Ursula ju ise on varata; isalt päritud kapital kulunud tema koolitamise peale peaaegu viimse kopikani ära.
„Ursula päranduse üle peaksin mina aru andma!” urises apteeker Karren ja hakkas oma sopilist, masajat kogu üles hoobama.
„Teine kord – see ei puutu asjasse,” tähendasid aga kärsitud hääled läbisegi vahele ning sõna jäi Justiinepreilile.
„Kui lisan veel juurde,” kõneles ta edasi, „et Ursula seda meest armastab, nagu ta seda mulle, oma kasvatajale ning teisele emale, tunnistas, siis, armsad sugulased, ei leia meie vist mingeid põhimõttelisi argumente tema ürituse vastu, vähemalt mis puutub kõigisse välistesse tingimustesse.”
Vasturääkimiseks ei võtnud keegi sõna. Siiski oli kuulda teatavat sahinat ja susinat, nagu vingerdaks mitu madu üle kuivade puulehtede. Kellegi suust nimises sõna: „Talupoja soost!” Ja nagu äkiline tuulehoog paneb kõrkjatuka pahinal liikuma, nii äratas see sõna Karreni perekonna auväärt nõukogu ärevalt kohama. Seda korrati, väristati päid, vingutati mokki, kehitati õlgu. Ja habemed tudisesid ja kõigi nägudele heitsid hämarad varjud nagu sügisesed pilved.
Preili Justiine pidas targu väikese vaheaja. Ta kõhn, vilajas vanapiigakuju sai keskele nagu murdekoha, ta terashallid torkavad silmad käisid kuldse näpitsprilli tagant leinapilgul üle sahiseva kogu. Ka tema kõlatu hääl ilmutas nüüd nagu vaevu tagasihoitud pitsitavat ahastust, kui ta viimaks jätkas:
„Ma näen, kallid sugulased, meie kõikide hinge muljub ühine ränk koorem. Sõna, mis äratab meis kõigis aina valusaid tundeid, mis heidab meie kalli lapse õnne peale tumeda varju, see õudne sõna sai teie seas praegu kuuldavaks. Ursula peigmees on talupoja soost – ta on eestlane!”
Tanta Justiine pühkis ninarätikuga suud, oma peent saksa suud, millest läbi oli käinud nii alatu sõna. Nõukogust kuuldus raskeid ohkeid. Tanta Justiine kõneles edasi:
„Sellele ülikurvale tõsiasjale, minu armsad, peame kaalutelles lähemale astuma. Mis puutub räägitava härra sünnisse ja suguvõsasse – ta on Viljandimaalt rikka taluniku poeg siis võiksime ehk pisut leppida selle nõrga troostiga, et teda ta praeguses elukohas, meie linnas ja siin ümberkaudu, lähemalt ei tunta. Parem seltskond, kuhu meiegi kuulume, ning ka kohalikud laiemad ringkonnad ei tea tema kahetsemisväärt perekondlikest oludest vististi midagi –”