„Aga tema n i m i!” karjatas keegi meeleheitlikult. Karjataja oli ülemkooliõpetaja Pillacki pisuke mustaverd abikaasa, kellegi Läänemaa kirikuõpetaja tütar.
„Tema n i m i!” sahises kaja kõrkjatukas.
„Tema nimi!”
„Tema nimi!”
„Jah, tema nimi,” ütles ka tädi Justiine ja oigas sellele nagu surija juurde: „Aadu Rebane!!”
„Aadu Rebane!” sahistasid kõik kõrkjad kooris. „Aadu Reb- Reb-” lõdises keegi.
„Aaa-duuu!” ägasid mõned.
Enamik aga ei suutnud hirmsast nimest rohkem suhu võtta kui lällutamisi ainult: „Aaaaaaaa – Reeeee” – nii halvatud olid nende vaeste keeled.
„Mäherdune õnnetus!” hüüdis teise gildi kaupmehe Berneri proua kramplikult käsi ristitades.
„Ja see mees pole ennast veel üles poonud!” tähendas endine kohtusekretär Selmer õiglase imestusega.
„Aadu Rebane – doktor Aadu Rebane! Ja selle nimega julgeb see isik ausate inimeste seas ümber joosta! Sihuke klaun!” Ülemkooliõpetaja Pillack raputas oma punahalli pead; ta oli „eelarvamusteta teadlane” ega pannud muidu kogu maailmas midagi imeks; aga siin, „Aadu Rebase” puhul, lõppes ka tema külm objektiivsus.
Tädi Justiinel seisid pisarad silmis.
„Te näete, kallid sugulased,” ütles ta, „milline õnnetus selle hirmsa eesti nimega meie auväärt saksa suguvõsa kaela on tulemas. Meie kõikide rinnust tungib ühine karjatus: „See on võimatu, seda häbi ei suuda me kannatada!” Ihukarvad tõusevad püsti, kui mõtlen, et minu armast last, meie perekonna ja suguvõsa liiget, edaspidi kutsutaks „p r o u a Rebane – proua Ursula R e b a n e!” Ja et meie ise seda nime eneste suudega peame nimetama, eneste kätega paberile kirjutama!”
Paarile prouale kippus minestus peale.
Onu Martini lõug värises nagu külmtõbisel.
„Tervest kosjaloost ei tule midagi välja,” otsustas ta lihtsalt ja lühidalt. „Mida küpsemalt ma järele mõtlen, seda selgemini paistab mulle, et meie seesugust teotust eneste peale ei või tõmmata. Mina kui Ursula eestkostja keelan tal lihtsalt sellele mehele minemast.”
Конец ознакомительного фрагмента.