„Ma … ajad on rasked ja vajadus nii suur … aga … mitte varastada, ei. Burrich mõistaks ja ma usun, et ta suudaks selle ka tüdrukule selgeks teha.
Pealegi. Mida on tal lapsele pakkuda? Rahatu küünlavalmistaja, ärist ilma jäänud … kuidas ta saab lapse eest hoolitseda? See laps väärib paremat. Nagu ka tema ema, kui aus olla, ja ma teen kõik, mis minu võimuses, et ka tema elu oleks kindlustatud. Aga maimukest ei saa tema juurde jätta. Mõtle, Narr. Kui see peaks teatavaks saama, et laps on Farseeride soost, on tal ohutu vaid troonil või selle järjekorras. See naine kuulab Burrichit. Mees teeb talle selle selgeks.”
„Ma pole kindel, kas sa suudaksid selle isegi Burrichile selgeks teha. Ühe lapse ta juba loovutas kuninglikule kohusele. Ta võib tunda, et teisel korral poleks see tark otsus.”
„Vahel on kõik valikud halvad, Narr, kuid valida tuleb sellegipoolest.”
Ma vist tegin vaikselt häält, sest nad mõlemad astusid kähku minu juurde. „Poiss?” nõudis Chade ärevalt. „Poiss, kas sa oled ärkvel?”
Ma otsustasin, et olen. Paotasin üht silma. Öö. Kolde ja mõne küünla valgus. Chade, Narr, pudel brändit. Ja mina. Selg ei tundunud parem. Palavik ei tundunud madalam. Enne, kui jõudsin isegi paluda, tõstis Narr tassi mu huultele. Neetud pajukooretee. Olin nii janune, et jõin selle tilgatumaks. Järgmises tassis, mida ta pakkus, oli lihapuljong, imeliselt soolane. „Mul on hirmus janu,” suutsin kuuldavale tuua, kui olin selle lõpetanud. Suu tundus janust kleepuv, sellest paks.
„Sa kaotasid palju verd,” selgitas Chade tarbetult.
„Kas tahad veel puljongit?” küsis Narr.
Suutsin üksnes väga nõrgalt noogutada. Narr võttis tassi ja läks kolde juurde. Chade kummardus mulle lähemale ja sosistas kummalise pakilisusega: „Fitz. Ütle mulle midagi. Kas sa vihkad mind, poiss?”
Viivuks ma ei teadnud.Aga mõte Chade’i vihkamisest tähendas minu jaoks liiga suurt kaotust. Neid oli maailmas liiga vähe, kes minust hoolisid. Ma ei saanud vihata neist ainsatki. Raputasin kröömikese pead. „Aga,” ütlesin ma aeglaselt, hoolikalt tihkeid sõnu vormides, „ära võta minult mu last.”
„Ära karda,” ütles ta mulle hellalt. Eakas käsi silus juuksed mu näolt. „Kui Verity on elus, pole selleks vajadust. Hetkel on tal kõige ohutum seal, kus ta parajasti on. Ja kui kuningas Verity naaseb ja jälle troonile asub, saavad nad Kettrickeniga oma lapsed.”